Elektrivastuvõtjate klassifikatsioon toiteallika töökindluse järgi põllumajanduses

PUE järgi jagunevad kõik elektrilised vastuvõtjad pideva toiteallika järgi kolme kategooriasse. Põllumajanduses kasutatavate elektriliste vastuvõtjate klassifikatsiooni omadused on seotud selle kasutajate tööviisiga. Esiteks on üsna palju elektrilisi vastuvõtjaid, mille voolukatkestus on täiesti vastuvõetamatu. Teiseks on vaja eristada II kategooria energiakasutajaid mitte ainult kestuse, vaid ka kahjustuse astme poolest.

I kategooriasse kuuluvad kõik elektritarbijad, kelle elektrivarustuse katkemine võib ohustada inimeste elu või põhjustada olulist kahju põllumajandusele.

Nad sisaldavad:

a) loomakasvatuskompleksid ja suurfarmid:

• 400 või enama looma puhul piimatootmises;

• 3000 ja enam kohta veistele mullikate kasvatamisel;

• 5000 ja enam pead aastas kasvavatel ja nuumatavatel noorveistel;

• 12 000 ja enama pea eest aastas sigade kasvatamisel ja nuumamisel;

b) linnufarmid munade tootmiseks, kus on vähemalt 100 tuhat munakana või kasvatatakse vähemalt 1 miljonit broileri;

c) suurfarmid kodulinnukarjade kasvatamiseks (vähemalt 25 tuhat kana või vähemalt 10 tuhat hanepead, pardid, kalkunid).

Samas kuuluvad esimesse kategooriasse elektrilised vastuvõtjad, mis tagavad peamisi tehnoloogilisi protsesse (jootmine, noorloomade soojendamine, ventilatsioon, munade sorteerimine ja inkubeerimine, kanade haudumine, sorteerimine ja transport). Siia kuuluvad ka elektriseadmed, mis tagavad ettevõtte üldist eluiga (katlaruumid, tsirkuleeriva veevarustuse pumbajaamad, reovee- ja veetõsteseadmed, jahutustorn, kloorimisjaam).

1. kategooria elektrivastuvõtjad peavad saama toite kahest sõltumatust toiteallikast ja voolukatkestus on lubatud ainult automaatse toite taaskasutamise ajaks.

Sõltuvalt elektrikatkestuse tagajärgedest jagunevad II kategooria elektrilised vastuvõtjad kahte rühma.

II kategooria erirühma kuuluvad elektrivastuvõtjad, mis võimaldavad pausi mitte rohkem kui 30 minutit ja selliste rikete sagedus ei tohiks ületada 2,5 korda aastas.

Sellesse rühma kuuluvad järgmised elektrilised vastuvõtjad:

a) kõigis põllumajandusettevõtetes kõrg- ja kesksurvekateldega katlaruumide tulekustutusseadmed ja elektrivastuvõtjad;

b) piimafarmides:

• lehmade lüpsmine laudades ja lüpsilaudades;

• lüpsiplatside töövalgustus;

• pesukaablid piima ja vee soojendamiseks;

• vasikate lokaalne kuumutamine ja kiiritamine;

• avariivalgustus sünnitusosakonnas;

c) seakasvatuskompleksides ja -farmides: nuumsigade ja sigade võõrutamise sektsioonide kütte- ja ventilatsioonisüsteemid;

d) linnufarmides: kõik muud seadmed, välja arvatud need, mis on loetletud eespool esimese kategooria puhul.

Ülejäänud II kategooria elektrivastuvõtjad võimaldavad elektrikatkestust kuni 4 tundi sagedusega mitte rohkem kui 2,5 korda aastas; või puhkeajaga 4–10 tundi, mille rikete määr ei ületa 0,1 aastas.

II kategooria kasutajate hulka kuuluvad I kategooria jaoks ettenähtust madalama tootlikkusega looma- ja linnukasvatusettevõtted, samuti kasvuhooned ja puukoolide kompleksid, söödapruulikojad, üle 500-tonnise mahutavusega kartulilaod külmvarustuse ja aktiivse ventilatsiooniga, külmikud rohkemate asjade hoidmiseks. üle 600 tonni puuvilju, kalade haudepoode. Siia kuuluvad ka veetornide elektrivastuvõtjad, soojusvarustus- ja veevarustuspaigaldised ning muud katlaruumide elektrivastuvõtjad.

Kolmandasse kategooriasse kuuluvad kõik teised elektrienergia tarbijad, sh elamufond ja ühiskondlikud hooned, kelle pikim vaheaeg on üks päev ning selliste rikete sagedus ei tohiks ületada 3 korda aastas.

Toiteallika vajaliku töökindluse tagamiseks on vaja teha korrektsed tehnilised otsused elektrivõrkude ja alajaamade projekteerimise etapis, automaatikaseadmete (ATS ja AR) valikul, samuti varuallikate võimsuse arvutamisel.

Ilmselgelt tuleb jaotusvõrgu vastastikku üleliigseid liine toita kahest sõltumatust allikast.Kulude vähendamiseks maapiirkondade elektrivõrkudes kasutatakse aga sagedamini ühe trafo alajaamu pingega 35-110 kV. Sel juhul säilitavad väljuvad liinid naaberalajaamad.

Erandkorras ehitatakse kahe trafo alajaamad järgmistel juhtudel:

a) kui vähemalt ühte I ja II kategooria tarbijaid varustavatest liinidest ei saa naaberalajaam reserveerida või naaberalajaamade vaheline kaugus on üle 45 km;

b) kui vastavalt alajaama arvestuslikule koormusele on vaja üle 6,3 MVA võimsusega trafot, mis ei ole ülekoormuse tõttu üleliigne;

c) kui avariirežiimis ei ole võimalik tagada tarbijatele normaliseeritud pingehälvet.

Põhiprintsiibi järgi ehitatud jaotusvõrkude 6-10 kV töökindluse tõstmiseks teostatakse need kogu pikkuses sama sektsiooni vahelduvjuhtmetega, kuid mitte vähem kui 70 mm2... Jaotusvõrgu iga liin koos on varustatud pingega 6 -10 kV automaatsed sulgemisseadmed pealüliti kahekordne toime.