Edastus-, jaotus- ja grupivõrgud toiteallikas – mis vahet seal on?

Vastavalt elektripaigaldiste paigaldamise eeskirjade seitsmendale väljaandele jagunevad haldus-, elamu-, ühiskondlike ja majapidamishoonete toiteallika võrgud: tarnimine, jaotus ja rühmad. Iga järgneva väljalaskega tehakse nendes võrgumääratlustes mõningaid muudatusi ja PUE seitsmendas väljaandes need määratlused on esitatud järgmiselt:

• 7.1.10. Elektrivõrk - võrk alajaama jaotusseadmest või elektriõhuliinide harust sõidukiüksusesse, VRU-sse, peakilbi.

• 7.1.11. Jaotusvõrk — võrk sõidukiüksusest, VRU-st, peakilbist kuni jaotuspunktide ja paneelideni.

• 7.1.12. Grupivõrk - paneelide ja jaotuspunktide võrk lampidele, pistikupesadele ja muudele elektrivastuvõtjatele.

VU — sisendseade; VRU — Input Distribution Unit; Peajaotuskilp — peakilp.

Jaotuspunkt on elektripaigaldis, mis on ette nähtud elektrienergia vastuvõtmiseks ja jaotamiseks ühel pingel ilma muundamise ja muundamiseta (sagedamini tähistab see termin kuni 1 kV paigaldisi, nimetades neid ka toite- või paigalduspunktiks).

10 (6) kV pinge puhul kasutatakse toiteallika praktikas laialdaselt samaväärset jaotusalajaama (RP) kontseptsiooni. Jaotuskilpi nimetatakse kuni 1 kV jaotusseadmeks, mis on mõeldud võrguliinide juhtimiseks ja kaitsmiseks.

Nii kasutatakse linnades toiteallikana elektrivõrke ja laialt on levinud jaotuspunktidega süsteemid, mis on energiakeskustega ühendatud mitmete märkimisväärse kandevõimega liinide kaudu. Jaotusvõrgu liinid on ühendatud jaotuspunktide siinidega. See tähendab, et jaotuspunkt toimib korduva energiaallikana.

Sellised kahetasandilised võrgud on tüüpilised näiteks jõukeskustele, millel on möödaviiguliinidel eraldi tagasisideahelad, mis on vajalikud lühisvoolude piiramiseks.

3 MVA või suurema koguvõimsusega koormustega toitevõrgu ülesanne on varuliinide kaudu varustada tarbijaid või tagada automaatne varukoopia sisseviimine ka võrgu kahjustatud korral.

Jaotuspunktide eraldi töötamine võimaldab võrgul normaalselt töötada jaotuspunkti siinide lühisvõimsuse lubamatult suurel väärtusel võrreldes nende paralleeltööga. Kui üks elektriliinidest on kahjustatud, lülitub automaatselt sisse punktidevaheline hüppaja, mis on tavaliselt välja lülitatud.

Elektrivõrguga ühendatud jaotuspunkte on tavaliselt kaks või enam, samas kui neid saab toita ka erinevatest allikatest. Tänapäeval kasutatakse piirkondlike alajaamade jaoks laialdaselt rühmareaktsiooniskeeme, paigaldades split-reaktoreid või kasutades poolitatud mähisega trafosid, mis võimaldab oluliselt lihtsustada jaotusseadmete varustust 6-10 kV-lt ja rakendada neile lihtsustatud split-skeeme. Sügavate sektsioonidega, sektsioonilülititega võrgud rajatakse nii regionaalalajaamas kui ka automaatse reservi sisseviimisega jaotuspunktides.

Elektriliste koormuste kaheastmelised toiteahelad on hoolimata võrgu pikkuse vähenemisest 6 kV-lt 10 kV-le, kuid toitekaablite laienemise tõttu võrreldes üheastmelistega, kallimad, kuna kasutatakse jaotuspunkte ( trafo "kastid" - terviklikud trafoalajaamad - ühendavad trafo alajaama ja jaotuspunkti) ning väljuvate liinide individuaalse reageerimise korral - ka kallite reaktoritega liinielementide olemasolu tõttu.

Olenevalt toiteallika lähedusest koormuste keskpunktile, koormuste tihedusest, nende jaotumisest piirkonna peale valitakse üks või teine ​​võrguehitusskeem ning võrreldakse eelnevalt võimalikke valikuid.

Lihtsaim ja odavaim on kõrgepingega linnajaotusvõrk, kuid selle miinuseks on see, et hädaolukorras suvalises võrgus katkevad kõik kasutajad korraga.

Kui liin on ühendatud üksikute alajaamade siinidega, on iga sektsiooni sissepääsude juures lahklülitid ja iga sektsiooni saab hooldustöödeks eraldi lahti ühendada. See skeem on kallim, kuid teenus on mugavam. Juhtumi korral on vooluta ainult need kasutajad, kes on ühendatud kahjustatud tsooniga.

Grupivõrgu eesmärk on siseruumide valgustite ja pistikute otsene ühendamine. Need võivad olla nulljuhtmega kolmefaasilise süsteemi rühmaliinide skeemid või võimalused tarbijate jaotamiseks kolmefaasilise rühma faaside vahel.

Esimene võimalus on liini pingekadude seisukohast optimaalne, kuna antud juhul langevad kõigi faaside koormuste "raskuskeskmed" kokku, kuid see valik pole just parim - eriti valguslainete sumbumine ja lisaks luuakse ühe või kahe seiskamise faasi korral valgustuse juhuslik jaotus piki jooni.